Maandusleke on vool, mis jõuab maapinnale ettenägematut teed pidi. On kahte kategooriat: tahtmatu maandusleke, mis on põhjustatud isolatsiooni või seadme rikkest, ja tahtlik maandusleke, mis on põhjustatud seadme konstruktsioonist. „Projekteerimisleke“ võib tunduda kummaline, kuid mõnikord on see vältimatu – näiteks IT-seadmed tekitavad sageli lekkeid isegi siis, kui need töötavad korralikult.
Olenemata lekke allikast tuleb vältida elektrilöögi tekkimist. Tavaliselt tehakse seda RCD (lekkekaitseseade) või RCBO (ülevoolukaitsega lekkekaitselüliti) abil. Need mõõdavad voolu liinijuhis ja võrdlevad seda neutraaljuhi vooluga. Kui erinevus ületab RCD või RCBO mA-väärtust, rakendub see.
Enamasti toimib lekkekaitse ootuspäraselt, kuid mõnikord rakendub RCD või RCBO ilma põhjuseta – see on „tüütu rakendumine“. Selle probleemi lahendamiseks on parim viis kasutada lekkevoolu klambrit, näiteks Megger DCM305E. See kinnitatakse juhtme ja neutraaljuhi (kuid mitte kaitsejuhi!) ümber ning see mõõdab maanduslekkevoolu.
Vale väljalülituse põhjustanud vooluringi kindlakstegemiseks lülitage välja kõik voolutarbija seadme kaitselülitid ja asetage maanduslekke klamber toitekaabli ümber. Lülitage iga vooluring kordamööda sisse. Kui see põhjustab lekke olulise suurenemise, on see tõenäoliselt problemaatiline vooluring. Järgmine samm on kindlaks teha, kas leke oli tahtlik. Kui jah, siis on vaja koormuse jaotamist või vooluringi eraldamist. Kui tegemist on tahtmatu lekkega – rikke tagajärjega –, tuleb rike leida ja parandada.
Ära unusta, et probleemiks võib olla vigane RCD või RCBO. Kontrollimiseks tee RCD kaldteesti. 30 mA seadme puhul – kõige levinum nimivool – peaks see rakenduma 24 ja 28 mA vahel. Kui see rakendub väiksema voolutugevusega, võib see vaja minna välja vahetada.